Miks 13. reede kirjanik reede usub, et Jason Voorhees tehti valesti?

Millist Filmi Näha?
 

Seal on mõned lood, mis loojalt eemaldusid selles mõttes, et see, mis neist sai, ei olnud see, mida algne kirjanik kavatses. Victor Miller usub täielikult, et reede, 13. kuupäev, jättis kogu filmi mõtte vahele ja Jason Voorheesist poleks pidanud kunagi saama kaabakat, vaid ta oleks pidanud ohvriks jääma. Nii see alguse sai, sest esimeses filmis oli originaalseks tapjaks Jasoni ema Pamela Voorhees. Esimese filmi kallal töötanud Tom Savini tunnistas isegi, et unistuste jada filmi lõpus, kui lagunenud välimusega Jason hüppas veest välja, et lõplik ellujäänu järve tõmmata, pidi olema viskepilt. mõeldud hiiglasliku hüppehirmuna. Kuid on õiglane öelda, et Miller alahindas seda, kui palju inimesed tegelikult tahavad karta ja kui palju nad nõuaksid järge, siis veel ühte ja veel mitu pärast seda. Tema idee kujutada mõrvarina ema oli suurepärane mõte olla kindel, kuna paljud inimesed ei näinud seda tulemas ja paljud inimesed isegi ei mäleta, et Jason polnud Camp Crystal Lake'i esialgne tapja . Kuid Miller muutus veendumuseks, et filmide eest vastutavad isikud lõid selle halvasti, kuna Jasoni tegemine kurikaelaks, selle asemel et teda ohvriks hoida, oli viga. Sellega on lihtne vaielda, kuid sama lihtne on näha ka tema vaatenurka, sest Jasoni ema oli üllatus ja see oli miski, mille oleks võinud jätta üksi või joosta, kui inimene tõesti otsustas selle teoks teha. Milleril oli see öelda MovieWebi kaudu :

'Ausalt öeldes pole ma ühtegi järge näinud, kuid mul on kõigiga suur probleem, sest nad tegid Jasonist kurikaela. Usun endiselt, et minu stsenaariumi parim osa oli see sarimõrvariks oli emafiguur - töötades kohutavalt keerdunud soovist kätte maksta oma poja Jasoni mõttetu surma eest. Jason oli juba algusest peale surnud. Ta oli ohver, mitte kaabakas. Aga ma võtsin emaduse ja pöörasin selle pea peale ning ma arvan, et see oli väga lõbus. Proua Vorhees oli ema, keda ma alati tahtsin - ema, kes oleks oma laste pärast tapnud. '

Kuid kuidagi sai Jasonist loo põhipunkt, kuna inimesed olid tohutu koleduse käes, mida ei olnud võimalik tappa ja mida sai kontrollida tema ema mälu. Miller ei pruukinud seda nautida mis juhtus loomingule, mida ta aitas maailma tuua, kuid fakt on see, et Jason Voorheesi on juba aastaid õudusžanris peetud autoritasuks, mis tähendab, et tema vastuväited on märgitud, kuid need ei olnud peaaegu piisavad, et neid säilitada legendi loomisest ja selle surumisest aastaid edasi. See on selline tunne, nagu oleks Jason pidanud praeguseks vähemalt mõneks ajaks maha jääma või puhkama jääma, kuid kuigi filmid on üsna aeglustunud, on reaalsus see, et teda hakatakse mainima, kuna ta nüüd on üks neist loomingutest, mis on õuduse sünonüüm, ja igal Halloweenil ja igal teisel võimalikul hetkel, kui inimesed seda kurikuulsat mõrtsukat mainivad, nad ka võtavad. Alates laagri nõustajate nooremast hooletuse ohvrist kuni matšetet kandva, hokimaski kandva juggernautini, oli tema lool võimalus vaiba alla pühkida ja suures osas unustada, säästmaks ema õhutanud tuld. mõrvarliku märatsemise suunas, mis oleks võinud kesta kogu ühe filmi enne puhkama asumist. Siinkohal on raske ette kujutada õudusžanrit ilma Jasonita, eriti kuna ta on nii kaua olnud ikoon. Kuid kui Miller oleks oma tahtmise saavutanud, oleks väga tõenäoline, et meil poleks olnud reedel, 13. frantsiisi, ja Jason oleks olnud midagi muud kui lühike selgitus aastakümneid tagasi loodud filmis, mis oleks vaevu piisavalt tähelepanu pälvinud, et seda meelde jätta.

Millisel kujul tunnistab Miller, et ta pole järge vaadanud, ja tunne, et tõenäoliselt ei tee ta selgeks, et ta pole olnud rahul Jasonile aastate jooksul antud suunaga. See on kindlasti kahetsusväärne, sest kirjanikule ei meeldi see, mis juhtus nende räägitud looga, mis juhtub, kui see läheb nende kontrolli alt välja, kuid seda on lihtne hädaldada, sest mõeldakse välja ikooniks ainult selleks, et vaadata, kuidas see muudetakse millekski peavooluks, mida saab ikka ja jälle tõugatud on ettevõttes omamoodi tavaline, või nii see paistab.